tahan näha laval balta chilli maketti
mittetõsised mõtted ainsast eesti laulu poolfinaalist
Olin Eesti Laulu poolfinaali ajal reisil (ma tean… aga millegipärast ma ei suuda õnnelik olla, kui ma ühe koha peal paigal olen, mistõttu teen järjepanu ebamõistlikke finantsotsuseid), mistõttu ei saanud ma vaadata kodumaa suurimat meelelahutusüritust laivis. Eesti Laul on massipsühhoos, pool rõõmust on vaadata seda kellegagi koos, samal ajal saates sõnumeid mõnda gruppichatti ja skrollides Twitterit. Eesti Laulu hiljem vaatamine ja sellest enam kui nädal aega hiljem kirjutamine näitab selgelt, et kuningas on alasti - see on piinlik ärkamine kellegi võõra voodis, hirmuga telefoni teavituste vaatamine ja järgmise õhtuni kestev peavalu.
Eelmisel aastal Eesti Laulu poolfinaali vaadates oli mul kolm soovi: mitte kunagi enam Viimsi Artiumit teleekraanil näha, mitte kunagi kuulda Elysa live’i ning seda kui Tõnis Niinemetsa hääl läheb kõrgeks ja kiljuvaks.
Täitusid kaks mu kolmest soovist: Tõnis Niinemetsa hääl läks väga kõrgeks. Ja väga kiljuvaks. Kui tore oleks, kui ERR annaks saatejuhina kellelegi uuele võimaluse, neil on nii palju võimalik ära teha Eesti popkultuuri heaks, näiteks lisaks Eesti Laulule on neil selline tore raadiojaam nagu R2, mis annab sõna väga paljudele noortele omapärastele tegijatele ja uutele saatejuhtidele… oota.
Mul oli ette valmistatud terve tiraad sellest, kui loll on ainult ühe poolfinaali toimumine, sest see ei ole isegi selle sõna tähendusega kooskõlas, aga pärast seletava sõnaraamatuga konsulteerimist selgus, et poolfinaal on võistlus finalistide selgitamiseks ehk seda võib ka üks olla. OK. See, et see on korrektne, ei tähenda, et see ei oleks loll.
Te teate juba küll, mis tulema hakkab, nagu eelmisel aastal, järgneb assortii suvalistest tähelepanekutest peamiselt suvaliste lugude kohta (disclaimerina: vabandan juba ette, kui ma üldse keegi olen, olen ma hater):
5miinust x Puuluup "(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"
Ma tean, et mõned inimesed armastavad seda. Ma tean, et mõned vihkavad seda. Mul on üsnagi ükskõik. Siiski oli mul lõbusam kui saate ajal keskmiselt: laval olid inimesed, kes tulid andma tsirkust ja leiba. Ma armastan tsirkust. Ma armastan leiba. Eraldi shoutout ERR-i operaatorile, kes suunas sõna “spiid” ajal kaamera otse ühe publikus olnud 10-aastase tüdruku näkku. Ma tahaksin öelda, et ma ei suuda uskuda, et 5miinust pani lapsed spiidist laulma, aga ma absoluutselt suudan seda uskuda.
INGA "No Dog On a Leash"
Ingal ise on sellest ilmselt kõriauguni, aga “Milline päev” oli massiivne bänger. Mis teema on, et Eesti popitüdrukud teevad ühe täiusliku poplaulu ja hakkavad seda seejärel veidi häbenema (vt ka Epp Kõiv “Linn on minu” - laul, mille ikoonilist Demie remixi ei leia isegi Spotifyst)? Mulle väga meeldis biit ja produktsioon, aga see võib-olla ei töötanud Eesti Laulu kontekstis tervikuna kõige paremini. Ma ei ole kaotanud usku Inga järgmisesse täiuslikku poplaulu.
OLLIE "My Friend"
Minu jaoks on ainult üks eurolaul pealkirjaga “My Friend” ja ma arvan, et olen üks umbes kümnest inimesest, kelle jaoks see on Euroopa tüvitekst. Horvaatia 2017. a eurolaul, millel on alla miljoni vaatamise (kuritegu), on ühe mehe duett iseendaga. miiiiii frieeeend MAAAI FREEEEND on midagi, mida ma pidevalt tsiteerin, eriti pead vaevamata, kas keegi teine sellest aru saab. Veel näiteid: Evelin Ilvese “Mul on praegu kanda üks raskemaid aegu.”, kui inimesed arvasid, et Bon Iver on Bonnie Bear, mistõttu nimetan ma Bonnieri preemiat Bonnie Beari preemiaks, jne jne, ma luban, et mu elus on mõni reference, mis on uuem kui 6 aastat.
YONNA "I Don't Know About You"
See oli julm kui Yonna ütles Tõnis Niinemetsale, et mäletad, me oleme korra varem siin Eesti Laulu green roomis samamoodi istunud ja Tõnis Niinemetsa silmad ütlesid ainult “I don’t know about you”.
Peter Põder “Korra veel”
Ma olin millegipärast täiesti kindel, et Peter Põder elab Soomes. Äkki sellepärast, et väga palju soomlasi käis suvel Tallinnas The Weekndi kontserdil ja Peter Põder käis ilmselgelt samuti The Weekndi kontserdil. Huvitav, kus ta seisis? Kas ta maksis rohkem fännipiletite eest või seisis koos rahvaga odavamatel plebeikohtadel? Kas ta trügis võimalikult ette või istus rahulikult künka peal murul? Kindlasti ei tulnud ta Lauluväljakule oma autoga, aga vaevalt ka rattaga, ma kardan, et ta ootas tund aega Bolti. See on lugu, mille sa teed vahetult enne oma podcastiga alustamist, aga pärast seda, kui su esimene käsitööõllepartii on juba sõpradele jupphaaval külakostiks viidud.
Cartoon, Ewert Sundja "Oblivion"
Sattusin paari päeva eest kogemata Bedwettersi kontserdile. Selle asemel, et lasta end “Reidilaxu” loo ajal lõdvaks nagu iga inimene aastal 2024 (nagu üks Youtube kirjeldus ütleb: “suht hea lugu ja tehtud kantküla poisi poolt”), mõtlesin, et austan Joosep Järvesaart vägagi, kuna ta keeldub käitumast nagu normaalne 30+ inimene. Ta otsustas aastal 2006, et ajab taga iga uut trendi ning ei kasva kunagi suureks ja see on kaasa toonud muuhulgas kohutavat mussi, aga igav ei ole kordagi olnud. See lugu on OK. Bedwetters kaverdas laivis Mikat, Prodigyt, Limp Bizkitit ja 4 Non Blondesi. Neist viimase “What’s Up’i” ajal hakkas mu kõrval olnud pika patsi ja prillidega mees (ma ei taha kõlada nõmedalt, aga tal oli kõige stereotüüpilisem itinohiku välimus) nutma ja ütles sõbrale “this fucking song, man”. Kes olen mina, et siia mingi snobistliku kultuurikriitikaga sisse sõita. PS. Lux Expressil on Anne Veski ja Jüri Pootsmani staaritoolide kõrval ka Andrei Korobeiniku staaritool. Annab Curly Stringsi trammi võbinaid.
Traffic "Wunderbar"
Ma ei mängi OK Go muusikavideodega. “Here It Goes Again” video kasvatas mu üles, süütas toas tuled ja pani söögi lauale. OK Go ei teinud seda kõike selleks, et Trafficu liikmed teeksid piinlikult aeglaseks seatud jooksulindil ÜHE tiiru ümber enda. Mine jõusaalis suvalise inimese juurde, kes teeb oma 12-3-30 jooksukava ning ta esitab sulle parema koreo. Mul pole õrna aimugi, kuidas see lugu kõlab, sest ma olen selle koreo pärast nii vihane.
Anet Vaikmaa "Serotoniin"
Sven Lõhmus on kui anti-joosepjärvesaar, ta otsustas, et ei aja taga enam ühtegi trendi. Ka see on respekti vääriv. See on lugu, mille sa teed pärast seda, kui sa oled Facebook Marketplaces just listinud kõik enda lapsele väikseks jäänud sipukad, aga enne seda, kui sa loed blogisid vastukäivate arvamustega selle kohta, kas väikelapsi tasuks vaktsineerida või mitte.
Laura "Here's Where I Draw the Line"
Me vist võtame liiga iseenesestmõistetavana, millist campi on Laura meile aegade jooksul andnud. Talle on meditsiiniliselt vastunäidustatud mitte endast kõike anda või mitte droppida uusi viise, kuidas sõnu hääldada: “here’s where I draw the LaäieyiiÄÄIN”. Ma usun, et ta tuleb tagasi, tugevama ja campimana kui varem.
Sofia Rubina "Be Good"
Suutsin kogu esinemise aja ainult sellest mõelda, et ta oleks lavale võinud ehitada Balta chilli replika. Nimelt filmis Rubina oma võistlusloo muusikavideo Balta chillis, mis on hullumeelne mõte: “Mis oleks, kui üritaks Balta chilli ilusana näidata?” Ma tahan, et kõik videod oleksid filmitud Balta chillis, mis paistaks ilusa ja kutsuvana. Ma tahan, et Eesti Laulu finaal toimuks Balta chillis. See on peldik, aga see on igatahes parem kui Viimsi Artium.
Antsud "Vetevaim"
See on lugu, mille sa teed pärast seda, kui sa oled internetist loetud materjalide põhjal jõudnud järeldusele, et oma lapsi ei peaks vaktsineerima.
Silver Jusilo "Lately”
Sarnaselt Inga laulule meeldib mulle produ. Ma usun, et mingitel teistel asjaoludel (alternatiivuniversumis?) tegu oleks väga hea lauluga.
Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now"
Mul ei ole midagi halba öelda. Aga tõeline küsimus on, kas ma tunnen kunagi enam sellist rõõmu kui esimest korda elus “(In the End) There’s Only Love’i” kuulates. Vaatasin praegu selle loo muusikavideot ja seal on kellegi koer ja hakkasin nutma mõtte peale, et see koer on praeguseks ilmselt surnud. Nostalgia on haigus. Ma ei ütle kunagi midagi halba kellegi kohta, kes on kirjutanud loo nimega “Jolene” (tsau, Dolly!).
Ingmar “Dreaming”
Nüüd on aeg vandenõuteooriaks: Jupiteri lehel on kättesaadavad kõik 13 eelmist laivi, mida ma kirjutamise kõrvale uuesti vaatasin. Aga mitte Ingmarit ja Ceciliat. Nende kummagi laiv ei läinud ilmselt päriselt nii, nagu nad ootasid, kas nad sundisid ERR-i seda maha võtma? Või võttis ERR ise loo maha? Või unustasid Jupiteri toimetajad Ingmari ja Cecilia lihtsalt ära (Youtubes on lood olemas)? Nagu sõbrale ütlesin: sarnaselt Austin Butlerile hakkas Ingmar methodactima Elvise rolliks ja pole tänaseni suutnud sealt välja tulla. Kuuldavasti palkas Austin Butler endale vokaaltreeneri, kes õpetaks teda jälle tema enda moodi rääkima, seega on ka Ingmaril veel lootust.
Cecilia “FOMO”
On adekvaatne viis sellele loole läheneda. Ja on viis, mis võtab arvesse ainult ridu nagu “i'm so hot im gonna break the law”, “god made me an aquarius to make my life luxurious” (“jumal lõi mind tähtkujult veevalajaks et muuta mu elu luksuslikuks”) ja “when it rains i only see Dior”. Selle teise viisi alusel on ainsaks järelduseks, et tegu on bängeriga. Ja et Jupiter tegi meile kõigile heateo, kui laivi ära kustutas ja ainult stuudioversiooni üles jättis.
Mulle tundus, et kõik viis otse finaali saanud lugu olid nii igavad, et ei vääri isegi siinsetel külgedel äramärkimist, aga äkki mõtlen ma veebruaris ümber. Sepp ja Avandi oli samuti igav. Me olime vanasti PÄRIS riik.
Mu jaanuar on nii loll olnud. Nüüd on mul ainult 11 kuud aega, et võita sel aastal aasta parima inimese tiitel, kes on kõige targem, kõige parem, kõige ilusam ja kõige enam saavutanud.
// Mu Vikerkaare lugu “Disco Elysiumist” on nüüd ka internetis. Iseennast tsiterides:
Revachol räägib sinuga, nagu David Foster Wallace’iga rääkis tennisemängu ajal Illinois. Kui Wallace tunnetas terve lapsepõlve Illinoisis elanuna oma koduosariigi geograafiat ja ilmastikuolusid nõnda, et ümbritsev muutus tema jaoks justkui partneriks, kes teda matši ajal aitas, siis „Disco Elysiumi“ leitnandi Harry Du Bois’ga teeb sama Revachol. Külm, tuuline, päikesevalguseta linn, mis on täis joodikuid ja varemeid, aga ometi ka täis viiteid inimesele, kes end seal kõige kiuste koduselt tunneb. Revachol on lisaks nimes olevale Tallinna-viitele ka sisuliselt Ida-Euroopa – koht, mis räägibki seal sündinute ja kasvanutega isemoodi, sind pidevalt perse saates, aga tehes seda armsalt nagu alkohoolikust isa, kellele tuleb ta vead andeks anda, sest ta lihtsalt tuleb sellisest ajast. Nagu võib entsüklopeediaoskuse kaudu avastada: „Igaunija – jumalast hüljatud (ja tilluke) territoorium Graadis, mis pole mitte ühe, vaid kaks korda raisanud oma iseseisvuse mikrofašišmi peale. Mida vähem Igaunija kohta öelda, seda parem.“ Igaunija ja Revachol on mängus küll eraldiseisvad kohad, Revachol oli erinevalt Tallinnast lausa kunagine maailma pealinn. Aga eks Tallinn vahepeal segadusehoos tundubki maailma pealinnana, kus elavad kõige tähtsamad inimesed ja juhtuvad maailma kõige olulisemad sündmused. Hoolimata kuklas tiksuvast taustateadmisest, et sealsed inimesed on mahajäänud ja mahajäetud, tekib Revacholis sama tunne, kuigi see on armutu ja lagunev kapitalismi viimane sadam.
Ütle kapitalismile ei, subscribe’i maailma viimast tasuta teenust: