ülestunnistus: ma olen 3

0 aastat vana

On aeg lõpetada vaikimine ja tulla lagedale täiesti šokeeriva paljastusega. Nimelt ma olen 30. See, et mind kotib, et ma olen 30, on mu jaoks esmajoones piinlik. Kui mõni lähedane, olenemata sellest, kas ta on 25, 35 või 65, hakkab hädaldama, et appi ma olen liiga vana, et midagi teha, siis ma olen tavaliselt esimene, kes ütleb, et ole normaalne, lõpeta ära. Ema rääkis, et üks ta eakaaslane nägi teda tänaval ja ütles talle, et ta on nii julge, et julgeb nokatsit kanda ning et ta tahaks olla rohkem nagu ema ja samuti selliseid riideid kanda. Selline suhtumine on mu jaoks absoluutselt hullumeelne. Vananemisest märksa himsam on selline mõtlemine, kus sa piirad end täiesti mõttetute reeglitega selle kohta, mida sa kindlas vanuses tegema peaksid ja kas sa ikka võid kanda nokkmütsi (??).

Ma ütlen (ja vähemalt sunnin end ka nii mõtlema) sageli, et vanemaks saamine on hea, sest alternatiiv oleks suremine. Ma ei olnud selle üle õnnelik, et ma sain 30, aga mis mul siis üle jäi? Ära surra? Või siis nagu Twilightis (mida ma hiljuti uuesti vaatasin… palun ärge andke hinnanguid… ma tegin ka päriselt häält, kui Radioheadi “15 Steps” lõputiitrites oli, see on ikooniline ja kämp, aga ma olin selle millegipärast unustanud) igavesti samas vanuses olla? Kõlab kohutavalt, eriti kui see tähendab, et sa oled kinni lõputus füüsika kontrolltööde tsüklis.

Aga iga kord, kui keegi noor midagi edukat korda saadab või kui püünele ilmub mõni uus popstaar, siis ma guugeldan, kui vana ta on ja see paneb mind end teatudmoodi tundma. Esimene suur popstaar, kelle ma puhul ma mäletan, et ta oli minust noorem, oli Ariana Grande. Seda võisin ma veel taluda, meil pole aastatki vahet. Aga kui ma kuulsin esimest Lorde lugu ja sain teada, et ta on minust neli aastat noorem… Oi, see oli minu jaoks lõpu algus. Billie Eilishi ajaks olin ma juba alla andnud.

Selle üle obsessimine, kas keegi on minust noorem või vanem, on äärmiselt ebaterve, aga vaevu jõuan ma mõne filmi peale panna ja selle peaosalist silmata, kui juba ilmub mu kätte telefon otsinguga “eesnimi perenimi age”. Ma süüdistan selles seda, et ma läksin 6-aastasena kooli, mis tekitas minus täiesti teenimatult tunde, et ma olen alati seltskonna pesamuna (šokeeriv….. keegi läks kooli 3 nädalat enne oma 7. sünnipäeva… ta peab olema imelaps ja beebigeenius) ja kui ma ühel hetkel aru sain, et ma seda enam alati ei ole, siis tekitas see minus kontrollimatu tungi kontrollida, kas keegi maailmas veel üldse on minust varem. Vahepeal tundus mulle, et ma olen igavesti olnud oma kahekümnendates ja et ma jään igavesti oma kahekümnendatesse, mis üllatuslikult tõeseks ei osutunud.

Samas ei ole ma ka seni pidanud suureks kasvama. Ma tunnen end kogu aeg samamoodi kui teismelisena, mind huvitavad samad asjad, mul on samad hobid ja põhimõtted. Ma pole hakanud huvi tundma leiva küpsetamise, golfi või kalastamise vastu. Mind ei huvita eriti lapsed (välja arvatud oma sõprade toredad lapsed, aga nad huvitavad mind samamoodi nagu mu sõbrad ehk siis lahedate isikustena) (lisaks huvitavad mind need TikToki videod deepcleaningut tegevatest lastest… palun öelge, et ma ei ole ainuke, kelle FYP on tolmuimejaga 3-aastased).

Vahel mõtlen ma, kas see tähendab, et mul on midagi viga. Et kas ma ei suuda inimesena areneda ja kui palju aega peaks üks oma kolmekümnene inimene veetma internetis otsides, kas Ariana on Beyoncé Londoni kontserdi üllatusesineja (ei), kas see kutt, kellest Olivia Rodrigo “Driver’s License’i” kirjutas, on gei (jah, vähemalt bi) ja miks minu arusaam täiuslikust õhtust on endiselt YouTubest muusikavideode vaatamine. Ainsaks erinevuseks on see, et tööl käimine ja raha teenimine on nüüd ellujäämiseks absoluutselt hädavajalik, aga kui see nii poleks, siis elaks ma ilmselt endiselt täpselt samamoodi kui teismelisena. Mis ei tähenda, et ma tahaksin jälle olla 13 või isegi 22. Täiesti kindlalt mitte. Aga mu prioriteedid pole aastate jooksul nõnda palju muutnud, mis tekitab minus hirmu, et äkki olen ma lihtsalt arengus kinni jäänud ja mingi aja pärast saab minust kurblik peeterpaanilik how do you do fellow kids tüüp, mis oleks mu absoluutseks õudusunenäoks. Ma nägin hiljuti tweeti, et “ever since i was a kid i knew i wanted to be on the computer”, mis oli õõvastavalt täpne, sest tõesti, ma unistasin lapsena sellest, et ma saaksin kogu päeva arvutis olla ja nüüd ma saangi seda teha, et siis… palju õnne?

30 saamine ei olnud kokkuvõttes nii hull. Paar nädalat enne seda oli absoluutselt kohutav aeg, kus mulle tundus, et ma saan iga asja teha viimast korda, kuna kolmekümnendates olen ma liiga vana, et niimoodi käituda. Justkui peaksin ma päevapealt hülgama absoluutselt kõik, mis mulle on seni meeldinud ja kõik oma käitumismustrid, olgu need head või halvad, lihtsalt selleks, et lõpuks saada täiskasvanuks. Aga kui sünnipäev ära oli, läks kõik samamoodi edasi. Mis ei tähenda, et mõte sellest, et ma sel aastal 31-aastaseks saan, mind iiveldama ei ajaks.

Praegu on probleemi kese minu jaoks pigem selles, et aeg saab otsa. Ma arvasin, et minu jaoks ei saa, et ma olen alati olemas ja tegudeks valmis, aga ma olen hakanud taipama, et pigem mitte. Mitte et aeg mu jaoks lähiajal otsa saaks, ma tõesti loodan, et mitte. Aga kõik need asjad, mida ma tahtsin kunagi teha ja saavutada ja kogeda, kui ma neid mingist otsast tegema ei hakka, siis ma ei jõuagi selleni lihtsalt mitte kunagi ja see on olnud väga jube arusaam. Ah küll ma hiljem, küll kunagi, siis kui mul rohkem raha on või siis kui ma kõhnem olen või siis kui ma enesekindlam olen või siis kui ma olen eelnevalt seda ja seda teinud või siis kui ma olen selle oskuse selgeks õppinud või siis pigem mitte kunagi, sest asjade kättevõtmise asemel olen ma lihtsalt toas istunud ja oma ideid menetlenud. Ei menetlemisele, jah tegemisele. Nagu Eesti ikoon kunagi ütles: ära mõtle, kohe ütle.

**

Vaatasin esmaspäeval “Successioni” viimase osa ja ma ei ole sellest siiani üle saanud. Nagu need tüütud filmibrod, kes ainult “Sopranodest” ja “Breaking Badist” või “The Wire’ist” jauravad. See olen mina, aga “Successioniga”.

**

Vaatasin täna ka “Ted Lasso” viimase osa ja VABANDUST, aga ma tahaks unustada, et ma seda üldse kunagi vaatasin. Ma olen 90% veendunud, et viimase hooaja juba kirjutas ChatGPT.

**

Järgmisel nädalal uudiskirja ei tule, kuna ma lähen palverännakule vol 2 (Matty Healyt Aphex Twini vaatama).