Õnneks võin öelda, et ei samastu, sest "Ted Lasso" tundus mulle kohe veits kahtlane ja ma ei hakanudki seda vaatama!
.
.
Aga tõsiselt rääkides, saadan tervitusi mõeldamatust tulevikust ehk üle-40ste maalt. Halvad uudised on need, et kogu see teema ei kao kusagile ja iga päev toob üha uusi meeldetuletusi sellest, kui erinev hulk aega on kellegi elu jooksul möödunud. Ainuke võimalus selliseid olukordi vältida oleks tõmbuda enesesse ja inimestega mitte suhelda, aga seda ka ju ei taha... Lisaks on - erinevalt eksitavalt optimistlikest signaalidest, mis aeg-ajalt ühiskonnas ringlevad - ageism tegelik ning seda paraku taastoodavad nii nooremad kui vähemnooremad, nii tahtmatult kui meelega. Häid uudiseid leidub siiski ka: selgineb vaade sellele, mis on tegelikult tähtis, samuti paraneb võime tunda ära hetki, mis sageli ei kordu, ja neist rõõmu tunda, nüüd ja kohe. Nt kui selg ei valuta.
ahh ma avastasin alles nüüd, et saab kommenteerida!! tahtsin öelda, et sinu meil on üks väheseid, mida ma avan (praegu 2520 lugemata).
ma olen praegu alles 26 (ma tõesti palun vabandust) aga tahtsin öelda, et kuni vanuseni 24 ma isegi ei mõelnud oma vanusest aga millegipärast 24 saamine oli hirmus ja arvasin, et ma olen nüüd vana ja tähtis täiskasvanu?! siis 25 saada oli lahe sest lahe number ja ma olin armunud. 26 saada tundus jälle hästihästi jube, ma olin ikka veel armunud, aga noh, aasta oli juba möödas and yknow... nüüd saan varsti 27 ja ei tundu enam jube. seega pika jutu mõte - paarisarvud hirmutavad
hahaa appi sa ei pea vabandama! aga mul oli ka 24 hirmus, sest ma kartsin, et siis ma ei saa öelda enam, et ma olen early 20s… ma ei tea mis mul viga oli, mäletan, et lugesin redditi threade, et kas 24 on early või mid 20s. nüüd tundub päris loll (siis tundus ka)
samastun! kõigi teiste vanusekomplekside ja 30-sünnipäeva-närveldamise (ma olin ju ka see 6-aastane koolimineja) peale "issand jumal see on üks suvaline number", enda 30. sünnipäeva puhul tunne, et ma olen nüüd vana ja ikka veel pole ma mitte midagi teinud ega kuskile arenenud ega oma POTENTSIAALI REALISEERINUD ja nüüd ootab ilmselgelt ees ainult allakäik ja selg juba valutab.
aga praeguseks hetkeks pean ma iga kord oma vanust arvutama :D (kolkend... üks? jah) selg valutab küll, aga pigem on alles nüüd lõpuks täiskasvanud inimese tunne hakanud vaikselt tekkima ja see on hea. kerge kahetsus ainult, et 20ndatest sai nii suur osa kulutatud muretsemise, kartmise ja krampliku enesevihkamise peale. edasi helgetesse 30ndatesse! (nojah, kui ainult maailm samal ajal igast otsast ei kärssaks.)
ohjah! mul on ka sama hirm, et mis mu potentsiaalist küll sai. ja iga kord kui selg hakkab valutama, kardan, et no kas nüüd siis ongi kõik. enesevihkamist on küll vähem, muresid kahjuks vist mitte (kärssav maailm jms)
njah, mured keskenduvad võib-olla veidike muretsemisväärsematele asjadele kui enne, ei teagi, kas see on parem või hullem. pigem vist lihtsalt kahetsus, et oleks võinud vähem muretseda siis, kui oli vähem, mille pärast muretseda, oijah.
Õnneks võin öelda, et ei samastu, sest "Ted Lasso" tundus mulle kohe veits kahtlane ja ma ei hakanudki seda vaatama!
.
.
Aga tõsiselt rääkides, saadan tervitusi mõeldamatust tulevikust ehk üle-40ste maalt. Halvad uudised on need, et kogu see teema ei kao kusagile ja iga päev toob üha uusi meeldetuletusi sellest, kui erinev hulk aega on kellegi elu jooksul möödunud. Ainuke võimalus selliseid olukordi vältida oleks tõmbuda enesesse ja inimestega mitte suhelda, aga seda ka ju ei taha... Lisaks on - erinevalt eksitavalt optimistlikest signaalidest, mis aeg-ajalt ühiskonnas ringlevad - ageism tegelik ning seda paraku taastoodavad nii nooremad kui vähemnooremad, nii tahtmatult kui meelega. Häid uudiseid leidub siiski ka: selgineb vaade sellele, mis on tegelikult tähtis, samuti paraneb võime tunda ära hetki, mis sageli ei kordu, ja neist rõõmu tunda, nüüd ja kohe. Nt kui selg ei valuta.
ahh ma avastasin alles nüüd, et saab kommenteerida!! tahtsin öelda, et sinu meil on üks väheseid, mida ma avan (praegu 2520 lugemata).
ma olen praegu alles 26 (ma tõesti palun vabandust) aga tahtsin öelda, et kuni vanuseni 24 ma isegi ei mõelnud oma vanusest aga millegipärast 24 saamine oli hirmus ja arvasin, et ma olen nüüd vana ja tähtis täiskasvanu?! siis 25 saada oli lahe sest lahe number ja ma olin armunud. 26 saada tundus jälle hästihästi jube, ma olin ikka veel armunud, aga noh, aasta oli juba möödas and yknow... nüüd saan varsti 27 ja ei tundu enam jube. seega pika jutu mõte - paarisarvud hirmutavad
hahaa appi sa ei pea vabandama! aga mul oli ka 24 hirmus, sest ma kartsin, et siis ma ei saa öelda enam, et ma olen early 20s… ma ei tea mis mul viga oli, mäletan, et lugesin redditi threade, et kas 24 on early või mid 20s. nüüd tundub päris loll (siis tundus ka)
samastun! kõigi teiste vanusekomplekside ja 30-sünnipäeva-närveldamise (ma olin ju ka see 6-aastane koolimineja) peale "issand jumal see on üks suvaline number", enda 30. sünnipäeva puhul tunne, et ma olen nüüd vana ja ikka veel pole ma mitte midagi teinud ega kuskile arenenud ega oma POTENTSIAALI REALISEERINUD ja nüüd ootab ilmselgelt ees ainult allakäik ja selg juba valutab.
aga praeguseks hetkeks pean ma iga kord oma vanust arvutama :D (kolkend... üks? jah) selg valutab küll, aga pigem on alles nüüd lõpuks täiskasvanud inimese tunne hakanud vaikselt tekkima ja see on hea. kerge kahetsus ainult, et 20ndatest sai nii suur osa kulutatud muretsemise, kartmise ja krampliku enesevihkamise peale. edasi helgetesse 30ndatesse! (nojah, kui ainult maailm samal ajal igast otsast ei kärssaks.)
ohjah! mul on ka sama hirm, et mis mu potentsiaalist küll sai. ja iga kord kui selg hakkab valutama, kardan, et no kas nüüd siis ongi kõik. enesevihkamist on küll vähem, muresid kahjuks vist mitte (kärssav maailm jms)
njah, mured keskenduvad võib-olla veidike muretsemisväärsematele asjadele kui enne, ei teagi, kas see on parem või hullem. pigem vist lihtsalt kahetsus, et oleks võinud vähem muretseda siis, kui oli vähem, mille pärast muretseda, oijah.