Suvi sureb mitut väikest surma. Esimene neist on millegi hilisemaks hoidmine. Marjade külmutamine, kurkide soolamine, seente sissetegemine, õunte pressimine, mahla aurutamine JUMAL KÜLL KUS ON PIIR MILLAL SEE KÕIK LÕPPEB.
Päev pärast jaanipäeva sain nõnda suure koguse rohelist sibulat, et mul ei jäänud midagi muud üle, kui see võimalikult väikesteks tükkideks lõigata ja plastikkarbis -18kraadisele asumisele saata. See võttis umbes viis minutit, aga millegipärast on mu mõtteis juba mitu kuud. Esiteks: kas ma tõesti olen see inimene, kes külmutab jaanipäeval sibulat? (Eile kõndisin Valge Daami laadal mööda teismelisest tüdrukust, kes ütles teisele: “Sa tead, et sa oled vana, kui ostad selliseid asju nagu seep.” Valge Daami laat - samuti üks kindel väike surm igale suvele.) Teiseks: esimesest sügavkülmutamisest ei ole tagasiteed, sealt edasi läheb ainult allamäge. On juuni, aga juba on asju, mida jätta hilisemaks, mida jätta varuks. Teate seda tunnet, kui pärast lume sulamist saab esimest korda muretult tossudega käia? Tegu on selle täieliku vastandiga, isegi kui nende kahe tunde vahel on kaks-kolm kuud, muu aeg nagu ei loegi, ainult need kaks hetke ja nende vahele jäävad nädalad, mida saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda.
Teine surm on taipamine, et enam pole naeruväärselt valge. Kui diivanil raamatut lugedes on ühel hetkel midagi valesti, midagi ei näe, ei saagi aru, miks, kas silmad annavad lõpuks alla, oli vaja nii palju telefonis passida ja enne seda arvutis ja enne seda teleka ees ja veel enne seda klaveripalade noote ja veel enne seda raamatuid, aga ei, asi pole minus, päike lihtsalt loojub iga õhtu natukene varem, see juhtub igal suvel ja mõjub alati samasuguse üllatusena. Vahel mõtlen, millesse küll oma eksistentsiaalse piina valaksin, kui poleks aastaaegu, kui elaksin näiteks LA-s. Ilmselt kirjutaksin sellest, kui julm ja montoonne on aastaaegade puudumine, kui armutu on pidevalt paistev päike, milline kergendus on vihm, kõigest sellest, millest didionid ja ellised kirjutavad, mis neil üle jääb, nad ei ole kunagi tilli ja punaseid sõstraid sügavkülmutanud. Sõitsin ükspäev pärast keskööd rattaga koju ja puude vahel kõrvalteel eriti ei näinudki, kuhu lähen, mõtlesin, et see on küll uus tunne, “uus” tähistas seejuures midagi ammututtavat, mida ma lihtsalt paar kuud tundnud polnud, aga ega mul pole kunagi hea mälu olnud, kogu aeg avastan end rääkimast samu lugusid samadele inimestele (ei avasta seda muidugi ise, teised ütlevad, vahel ka mitte, aga neid kordi ma lihtsalt ei tea).
Mul on vannitoas väike aken ning mõne kuu jooksul sellest täiesti piisab, aga mingist hetkest alates muutub aken iga sekundiga aina mõttetumaks, kuni on käes november, mil isegi keskpäeval on akna ainsaks funktsiooniks olla koht, kust hoolega köetud ja raske rahaga kinni makstud soojus välja aurab ning külm sisse voolab, aken ei ole enam feature, ta on bug, kui keegi tuleks soojuspilti tegema, oleks tegu lekkekohaga, mitte nunnu lisandiga, mille eest juurde maksta (+ halva õnne korral võivad naabrid näha, kuidas sa perset pühid ja selline asi ei ole väikekodanlik heanaaberlik tsiviliseeritud).
Suvi pole ainus asi, mis väikeseid surmasid sureb, lapsepõlvega läheb üsnagi samamoodi. Ühel hetkel sõidad viimast korda vankris ning sellest pole iseenesest midagi, tervikuna on tegemist üsnagi positiivse sündmusega, aga mingil hetkel veab keegi sind viimast korda elus kelgunööri pidi taga ja sellega on juba raskem, aga ei saa pidurit panna, aina enam tuleb juurde kilosid ja sentimeetreid ning aina väiksemaks muutub võimalus, et keegi sind veel kord kelgu peal veab, aga sa ise muutud aina suuremaks ja see lihtsalt ei lõppegi, mingil hetkel sa isegi ei taha seda enam, sa pole titt, aga siis sõidad umbes 25 aastat hiljem veidi purjus peaga rattaga koju (eesti politsei, kui sa just lugesid seda, siis sa ei lugenud seda) ja vaatad üles taevasse, kuidas puude ladvad ning valged pilved su pea kohal mööda kulgevad ning mõtled, et kurat, sellist nurka sellise liikumise pealt nägid sa küll viimati vankris või kelgu pealt, aga siis tuleb jälle otse enda ette vaadata, sest suur ristmik läheneb ja nii täis sa ka pole.
Inimesed ise vist surevad ka väikeseid surmasid, kui neil vähegi veab. Kui vanavanemate majas suvalisel ajal lauatelefon helises, oli alati teada, et keegi suri, isegi mina teadsin, alati helistati näiteks laupäeval kell kaks, et vanaema teavitada, et järjekordne klassiõde on surnud ning me teadsime seda enne, kui keegi telefoni vastu võtta jõudis. See oli nagu trenn vanavanemate päris surmaks, nii mulle kui ka neile, nende surnute lähedasi oli varem samamoodi treenitud, teiste koolikaaslaste ja sugulaste elude kadumise kaudu.
Suvega muidugi nii hullusti pole, mitmed neist dramaatilistest lõppudest on inimeste enda välja mõeldud. Näiteks kui kleebid põrandale neli riba teipi ruudukujuliselt, võib kass sinna sisse istuda, sest ta arvab, et tegu on kastiga. Kuigi tegelikult pole, see on vaid idee kastist, aga tema jaoks on see piisav piir, mida jälgida. Samamoodi arvavad inimesed, et kui puhkused on läbi ja augusti teine pool käes, on suvega kõik, räägitakse viimastest ujumistest, kuigi merevesi on üle 20 kraadi ning tegevustest, mida tänavu enam teha ei jõua, kuigi suvi kestab veel 22. septembrini, isegi minu sünnipäev on suvel (vähesed teavad, ainult need, kellele ma seda teadmist kurgust alla surun, näiteks seda teadvustades, et käisin taas sünnipäeval ujumas). Aga millegipärast jäävad ühel hetkel ujuma ainult vanatädid, kes tahavad liiga palju jutustada, näiteks sellel teemal, et suvi pole sugugi läbi.
Ja muidugi pole üldse hullusti, sest pärast suve tuleb sügis, see on ka alguste aeg, iga aastaaeg on alguste aeg, kui sa õige nurga alt vaatad (mida nad küll LA-s teevad, kuidas sa ühte rannailma teisest eristad), sa võid osta koolikaubad (Selverist, Lidlist, Prismast) isegi kui sa kooli ei lähe ja isegi kui sa pole aastaid kooli läinud, siis need reklaamid võtavad ikka seest õõnsaks, kui neid juulikuu lõpus esimest korda silmad, see tunne ei lähe vist kunagi üle (või äkki läheb, kui oled elus piisavalt palju kordi seepi ostnud).
Mul on sellel suve üle mitme aasta vahepeal raha otsa saanud (mitte muidugi täiesti, ma käin ikka Tööl suure algustähega, aga enam ei saa niimoodi elada, et paned midagi kõrvale ja midagi kulutad sihtotstarbeliselt ja midagi täiesti otstarbetult), ega see remont pole ka kaasa aidanud (aga kui mul on talvel lõpuks soe, on muidugi kõik läinud asja ette EKS), ega see, et ma pole endale eriti midagi keelanud, sest kuidagi ju ikka saab. Kui ma teismelise või tudengina tahtsin midagi teha, tuli lihtsalt uus tööots leida, jagada flaiereid või valada kontorist kojusõitvatele pereinimestele toidupoe alkoleti vahel degusteerimiseks veini või likööri või midagi tõlkida või arvustada või maitea advokaadiks hakata või muud sellist peale hakata ja üleüldse, selleks, et raha teenida, tuleb raha kulutada ja siis saabki teha seda, mida tahad, sõita kuhugi festivalile või reisile või osta mida iganes.
Aga sel suvel olen ma mõelnud, et mis siis, kui ma olen viimane inimene, kes jaksab maksta küsitud hinna? Sest vahepeal ma viipan oma telefoni ja silun sirgeks eurosid ja mõtlen, et see pole absoluutselt okei, aga kui mina ka ei maksa, kes siis? Mõni üksikema, õpetaja, bussijuht? Ei, see pean olema mina, mina hoian käimas Eesti majandust, nagu covidi ajal, kui ma hoidsin käimas Tallinna vanalinna turismi, tellides Raekoja platsi turistilõksust majaõlut (Saku hele ja tume kokkusegatud). Tegelikkuses pole see viimane inimene muidugi mina, see on keegi Teslaga või isaga mõnes nõukogus või keegi kes “tegeleb krüptoga”, aga keegi peab olema viimane inimene. Mõtlesin millegipärast Undi “Tühirannale” (äkki suvelõpu tunde pärast), aga tegelikult leidisin otsitu ilmselgelt (ohhoo) hoopis “Võlast”:
“Mulle näis, et mu käest küsitakse mingit suur võlga ja mina ei jõua maksta. Otsid kõik taskud läbi, korjad kokku kõik kopikad, aga ikka ei jätku. Aga küsija seisab ja ootab. Ning sina ei saa ega saagi oma võlga makstud.”
Ma pole aastaid “Võlga” ega “Tühiranda” lugenud ja kõige enam paneb mind mõtlema sõna “kopikad”. Ammu pole kuulnud kedagi sõna “kopikad” kasutamas, vanaema sai ilmselgelt liiga palju kellakaheseid telefonikõnesid ning see on põlvkond on kadumas, kes rublades ja kopikates arvutab. Iseenesest pole selles midagi halba, aga mul on egoistlik soov hoida mingit tüüpi inimesi ja asju maailmas alles, kuigi nad mind üldse ei puuduta. Ma lihtsalt tahan, et see, mida ma mäletan, ei oleks lõplikult kadunud. Näiteks ei meeldi mulle eriti pett, sülti ma lausa vihkan, aga ma ei taha, et poes enam ei müüdaks petti ja keefiri ja sülti ja sardelle ja rosinatega saia ja margariini ja viilutamata vorsti ja juustu, peab olema inimesi, kes neid osta tahavad, mina ei ole üks neist, aga ma tahan, et nad olemas oleks. Nõnda saan ma rahulikuma südamega magama minna, sest maailm, kuhu ma sündisin, on ikka olemas, ta sureb väikeseid surmasid, mis mind tema kadumiseks tasapisi harjutavad, aga seni veel on ta ikka olemas.
juuli-augusti soovitusnurk peab ootama ja tuleb su postkasti kunagi hiljem allolevat nuppu vajutades, sest mu kass vaatab mulle sellise näoga otsa, et ta ei saa enne mind magama minna. vahepeal kirjutasin mõistagi bratist.
See kiri läks väga korda, püüan elu eest mitte väikesi lõppe lugeda, matta see soov endas kusagile sügavale sügavale, aga tavaliselt hakkab see hullus kõigele vaatamata augustis peale ja augusti lõpuks olen nii nutune, et anna olla, mis sest, et koolis ei käi ja ei ole 1. september mingi eriline päev. Ikka on tunne, et nüüd, nüüd saab kõik läbi! Kuigi vananaiste suvi ja soe ja kõik võib olla.
Samuti läks täna just korda see vannitoaakna värk, viibin hetkel kohas, kus on vannaris täismõõdus aken ja just eile on avanenud vastasmaja aken, mis vaatab otse minu omast sisse (seal ei ole vannituba, paistab suur kummut ja natüürmort ning aknalaual on tass) - arvasin, et seal ei ela kedagi ja võib-olla ei elagi, on tulnud puhkust veetma, aga pean iga kord kempsus käies mõtlema, kas see tähendab nüüd, et ma pean oma akna kinni panema... ei ole veel pannud, tundub nagu allaandmine. Kuigi pean iga kord siis sisse astudes kontrollima, et keegi otse aknast vastu ei vahi.
Väikesed surmad...
Kokkusattumusena ostsin eile poest nii sardelle (Valga, kana/sea-) kui ka viilutamata vorsti (Valla, juustu-). Tõsi, mitte küll omaks tarbeks, vaid vanaemale.