See kiri läks väga korda, püüan elu eest mitte väikesi lõppe lugeda, matta see soov endas kusagile sügavale sügavale, aga tavaliselt hakkab see hullus kõigele vaatamata augustis peale ja augusti lõpuks olen nii nutune, et anna olla, mis sest, et koolis ei käi ja ei ole 1. september mingi eriline päev. Ikka on tunne, et nüüd, nüüd saab kõik läbi! Kuigi vananaiste suvi ja soe ja kõik võib olla.
Samuti läks täna just korda see vannitoaakna värk, viibin hetkel kohas, kus on vannaris täismõõdus aken ja just eile on avanenud vastasmaja aken, mis vaatab otse minu omast sisse (seal ei ole vannituba, paistab suur kummut ja natüürmort ning aknalaual on tass) - arvasin, et seal ei ela kedagi ja võib-olla ei elagi, on tulnud puhkust veetma, aga pean iga kord kempsus käies mõtlema, kas see tähendab nüüd, et ma pean oma akna kinni panema... ei ole veel pannud, tundub nagu allaandmine. Kuigi pean iga kord siis sisse astudes kontrollima, et keegi otse aknast vastu ei vahi.
Kokkusattumusena ostsin eile poest nii sardelle (Valga, kana/sea-) kui ka viilutamata vorsti (Valla, juustu-). Tõsi, mitte küll omaks tarbeks, vaid vanaemale.
"Nõnda saan ma rahulikuma südamega magama minna, sest maailm, kuhu ma sündisin, on ikka olemas, ta sureb väikeseid surmasid, mis mind tema kadumiseks tasapisi harjutavad, aga seni veel on ta ikka olemas."
Oeh, appi. Ma olen ka täpselt selline inimene, kes peas neid väikeseid surmasid loendab, ja see lause ajas mu nutma, kuigi mulle on juba aastaid täitsa meeldinud seepi osta.
See kiri läks väga korda, püüan elu eest mitte väikesi lõppe lugeda, matta see soov endas kusagile sügavale sügavale, aga tavaliselt hakkab see hullus kõigele vaatamata augustis peale ja augusti lõpuks olen nii nutune, et anna olla, mis sest, et koolis ei käi ja ei ole 1. september mingi eriline päev. Ikka on tunne, et nüüd, nüüd saab kõik läbi! Kuigi vananaiste suvi ja soe ja kõik võib olla.
Samuti läks täna just korda see vannitoaakna värk, viibin hetkel kohas, kus on vannaris täismõõdus aken ja just eile on avanenud vastasmaja aken, mis vaatab otse minu omast sisse (seal ei ole vannituba, paistab suur kummut ja natüürmort ning aknalaual on tass) - arvasin, et seal ei ela kedagi ja võib-olla ei elagi, on tulnud puhkust veetma, aga pean iga kord kempsus käies mõtlema, kas see tähendab nüüd, et ma pean oma akna kinni panema... ei ole veel pannud, tundub nagu allaandmine. Kuigi pean iga kord siis sisse astudes kontrollima, et keegi otse aknast vastu ei vahi.
Väikesed surmad...
Kokkusattumusena ostsin eile poest nii sardelle (Valga, kana/sea-) kui ka viilutamata vorsti (Valla, juustu-). Tõsi, mitte küll omaks tarbeks, vaid vanaemale.
"Nõnda saan ma rahulikuma südamega magama minna, sest maailm, kuhu ma sündisin, on ikka olemas, ta sureb väikeseid surmasid, mis mind tema kadumiseks tasapisi harjutavad, aga seni veel on ta ikka olemas."
Oeh, appi. Ma olen ka täpselt selline inimene, kes peas neid väikeseid surmasid loendab, ja see lause ajas mu nutma, kuigi mulle on juba aastaid täitsa meeldinud seepi osta.
❤️
Hea Sinu mõtetega jälle nõustuda. Ja loodan, et memmed on samad, kes minuga üle kümne aasta tagasi Vasikaholmil.
kas ei ole kurb, kuidas vasikaholm ei ole üldse enam selline koht ujumiseks kui isegi 4-5 aastat tagasi? see on ka väike surm.
Minu puhul oli tundeks pigem igatsus, kuna pole 4-5 aastat seal käinud. Just tüüne suvelöpp. Siiski ka kurbus. väike surm see on