yassificationi lõppvorm

sõlmime need otsad siis kokku

25.-30. detsember on vana aasta põlveõndlad, kirjutasin eelmisel aastal ja jään selle arvamuse juurde ka tänavu.

Loen nüüd endagi imestuseks, et lubasin uuel aastal hakata paremaks inimeseks ja kuigi ma ei julge seda eesmärki saavutatuks lugeda, siis arvan, et vähemalt olen selle eesmärgi poole liikunud. Loogika on umbes järgnev: 1) sain aru, et olen teiste elude peale kade 2) see muutis mind nõmedamaks, kibestunumaks, vihasemaks ja igatpidi ebameeldivamaks 3) mõtlesin, miks nende inimeste peale kade olin - ja need võisid tõesti olla inimesed, keda ma isegi ei teadnud 4) jõudsin järeldusele, et peamiselt seetõttu, et nad saavad vähemalt väliselt teha suure osa ajast seda, mida nad tahavad 5) mõtlesin, et mis mind kurat küll takistab, nagu päriselt, milline OBJEKTIIVNE põhjus 6) üritasin elada oma elu rohkem sellisena nagu ma seda tahan 7) olin seeläbi loodetavasti enda jaoks õnnelikum ja teiste jaoks vähem nõme inimene.

Ja noh see:

Saime äsja sõpradega kokku ja kõik rääkisid oma uue aasta eesmärkidest ja soovidest ning selle asemel, et öelda midagi normaalset nagu kõik teised inimestele, kellest suuremat osa ma algkoolist saadik tean, ütlesin, et mu uue aasta eesmärk on serve cunt (urban dictionary: phrase used for when your absolutely slaying. the ultimate form of yassification. pussy popping off slay so hard you cant contain it and everyone looks in awe). Selle asemel oleksin võinud öelda, et eesmärk on mitte lasta oma hingel sees mädaneda. Aga need kaks asja ju ongi ju üks ja sama, ma lihtsalt kardan, et kui ma ütlen välja konkreetse eesmärgi (õppida selgeks X, loobuda Y-st, teha Z-i, jõuda Q-ni), siis kui ma seda nagunii ei saavuta, on mul endal uuel aastal lihtsalt piinlik.

Kui ma olin laps, siis kartsin nii õudsalt muutusi, ma ei tahtnud, et keegi ära koliks või suureks saaks, ma eelistasin seda, et asjad jääksid alati samamoodi, et tühja platsi asemele ei kerkiks poodi, et klassikaaslased ei muutuks üleöö hoopis teistsugusteks inimesteks, et keegi ei jätaks pooleli hobi, millega ta on alati tegelenud, ei muudaks radikaalselt oma välimust, ei leiaks uusi sõpru ja huvisid, ei ostaks uut autot, ei lammutaks vana maja. Kui ma eelkooli lõpetasin, siis nutsin terve päeva, sest ma ei tahtnud nii vanaks saada ja kooli minna, eriti saades aru, et ma ei saa oma senist elu enam kunagi tagasi. Aga kui jube see oleks, kui ma oleksin ikka veel eelkoolis ja vaataksin, kuidas noorema rühma poisid sinisesse plastikpotti pissivad (millegipärast mu peamine mälestus eelkoolist).

Üle tüki aja olen uue aasta ootuses elevil, sest ma juba tunnen neid paratamatuid muutusi, mis lisaks kalendris vahetuvale numbrile meie poole rulluvad, ning olen neile tänulik, sest mis saaks olla veel hullem, kui jääda täpselt selliseks nagu hetkel olen. Ma ainult loodan, et need muutused on meile hellad, mis sellest, et vahepeal natuke valusad, umbes nagu massaažis vahel ikka on (aga pärast on nii hea) või päeval pärast trenni (aga pärast on nii hea) või pärast suurt ja sunnitud muutust, mis mugavustsoonist välja peksab (aga pärast on nii hea). Tahaks, et ka aasta lõpuks jaguks kõigile heast ja halvast hoolimata naiivsust, mis laseks tõdeda, et oli küll raske (aga pärast on nii hea) (ja läheb paremaks) (sest mida muud üle jääb).

//

Tegin väikese pleilisti oma selle aasta lemmiklugudest, see on 3 tundi pikk ja kaootiline, seega kui kuulad, on shuffle hea mõte. Ja mu aasta lemmikalbumite list on Ekspressis koos väikese kiidulauluga SZA-le.

Kirjutasin detsembrikuu Vikerkaarde Disco Elysiumist, mis tõi mulle kaks murrangulist hetke: 1) kirjutasin esimest korda elus mängust, mitte küll klassikalises mõttes, aga kirjanduse vaatenurgast, mis oli sellegipoolest üsna raske, sest iga kord kui kirjutan raamatuarvustust või midagi muud kirjandusest, meenub mulle, et ma ei tea ju kirjandusest mitte midagi, mitte ühtegi tüviteksti, mitte ühtegi terminit, mitte sittagi kirjandusTEADUSEST, mis viskab mind tohutusse spiraali, et jumal küll, kõik saavad aru, et ma olen pelk teeskleja (tavaliselt lohutan end sellega, et kui tekst juba minult telliti, siis nad tahavadki sellist amatööri välist pilku, dialoog toimetuses “me oleme tüdinenud professionaalsusest, mis selle endise luuletaja nimi oli? silva miskit??”), mis oli arvutimängust kirjutades eriti äkiline spiraal ja ajas mind korralikult higistama 2) jõudsin mängides ja lugedes ja kirjutades ja eelkõige mõeldes mõeldes mõeldes arusaamani, et ehk ei olegi enam ühe kirjaniku loometee suurimaks saavutuseks saada kaante vahele raamat (muidugi kes see seda ei tahaks, kes juba kirjutab, siis vastupidise ütlemine on pea alati valetamine), aga ehk sünnib päriselt oluline ja uuenduslik teos juba aja ja vormi sunnil pigem kusagil mujal. Ning on raiskamine seda klassikalist vormi taga ajada nagu aasta oleks 1864. Aga kõige suurem ülesanne on muidugi Vikerkaar poeletilt üles leida, mina pole seda vähemalt suutnud, mis teeb mind kurvaks, sest tahaks teiste lugusid ka lugeda.

Siis loetlesin veel Letterboxdis üles oma selle aasta lemmikud uued filmid ja tegin endale Threadsi. Selle viimase tähtsus mu elus jääb veel pisut lahtiseks. Ja olen oma Goodreadsi graafikust ainult 11 raamatut maas, ma k i n d l a s t i suudan seda.

//

Aitäh, et olite osa mu aastast ja näeme uuel aastal: